Lilled on mu armastus. Kahtlusteta.

Kohas, kus sündisin ja kasvasin, olid lilled au sees. Nii toas kui õues.
Mäletan oma kodukülas kõiki peresid ja igas talus olid lilled. See oli kuidagi täiesti loomulik, et oli iluaed ja tarbeaed. Teistmoodi ei saanukski nagu olla.
Olen kasvanud üles keset lilli, lapsena rajanud ise lillepeenraid, hooldanud neid, imetlenud naabrite lilli ja erinevaid liike kogunud oma aeda.
Lapsena jäid toalilled tahaplaanile, nende eest hoolitses ema, kuid tehnikumis tekkis meie ühikatoa aknalauale hulk lillepotte. Sõbranna ja mina olime fanatid.

Ja nii ongi kogu elu lilled mu saatjaks olnud.

Kuna nad on nii olulised mulle, pean eraldi lilleblogi lausa loomulikuks.

Kunagi nooruses oli mul hästi palju kaktuseid. Tasapisi tekkis juurde muid lilli.
Ajal, kui maja ehitasime, oli lillede jaoks vähe aega ja siis jäid järgi vaid tugevamad, kannatlikumad, vähenõudlikumad.

Ning oli ka aeg, kus meie majas oli ca 120 toalillesorti. See ei olnudki nii ammu, ca 8 aastat ehk tagasi.
Palju neid nüüd on, ei tea, igatahes alla saja tublisti.

Eks hakkan neid siia blogisse tasapisi üles kirjutama.

Alustan amarüllusest, sest eile avas ta selle kevade esimese õie.