Säntpoolia, sametiste silmadega aafrika kannike. Saintpaulia (Gesneriaceae)

Usambara kannike, varjukannike, parma kannike, heal lapsel mitu nime. Kuigi ei ole botaaniliselt kannikese sugulane, on mõnevõrra kannikeseõisi meenutavate õite tõttu kogu maailmas tuntud aafrika kannikese nime all.
Pärineved Ida –Aafrikast Taganjika kirdekaldal asuvast Usambara mäestikust. Kasvavad varjurikastes metsades koheval huumusrikkal pinnal. Looduslikke liike 11. Looduslike liikide õied sinised.
Potilillede esiemadeks kannikeseõieline säntpoolia (S. ionantha) ja petlik säntpoolia (s. confusa).

Toalillena peaaegu aasta läbi õitsev, sinine, lilla, valge, roosa, punane, liht- ja täidisõielised sordid.
Vajalik temperatuur 18 – 25,
suur õhuniiskus,
mõõdukas pinnaseniiskus,
värske õhk,
varjurikas kasvukoht, sobivad ida- või läänepoolsed aknad, lõunapoolsel aknal vaid kardinate või suureleheliste taimede varjus.
Suvel sobib ka põhjapoolne aken, kuid talvel seal liiga pime, lehed kipuvad pikaks venima.


Päikese käes lakkab õitsemast juba paari päeva pärast, lehtedele tekivad kollased laigud, lilleke muutub inetuks!
Mitteõitsemise põhjused veel:
liiga kuiv õhk,
tõmbetuul,
tubakasuits.

Kasta regulaarselt, mullapall ei tohi läbi kuivada, kuid ka mitte liiga palju, ae vältida juurte mädanemist.

Vajaliku õhuniiskuse tagamiseks:
laiale veekindlale alusele valada veidi vett, asetada sinna väike ümberpööratud lillepott vms, sinna peale pott lillega. Lillepott ei tohi vette ulatuda, juured lähevad mädanema. Eriti hea keskküttega ruumis!

Paljundamine lehepistikutega, aastaringselt võimalik, sobivaim aeg aprill,mai. Ca 1,5 kuu möödudes istutada noored taimed 6-7 cm läbimõõduga pottidesse.
Istutusmullaks nõmme- või lehemuld freesturba, kõdusõnniku, liiva lisandiga.

Pistikute tegemisest õitsemiseni kulub 5 – 7 kuud.

Ümberistutamine vajaduse korral. Mitte võtta liiga suurt potti, vahe ainult 1 aste. Suures potis kasvab taim halvasti.
Mõnikord saab ka ümberistutamise ajal jagamise teel taime paljundada.

Kaunis, kui 3-4 taime madalas potis!

Oma kodumaal õitseb säntpoolia kogu aasta rikkalikult.
Meil 2 õitsemisperioodi: sügistalvine, sept. – dets., kevadsuvine, märts – juuni. See ei tarvitse siiski alati nii olla, mõnikord õitseb taim ka teistel aegadel.

Kasta aeg-ajalt vastava väetisega, kuid arvestada, et igakordse rikkaliku õitsemisperioodi järel vajab kuu, poolteist puhkust, mille jooksul ei tohi väetada.

Ei ole pikaealine, tasub toas kasvatada max 2-3 aastat.
vanemad taimed ei kasva ega õitse nii hästi kui noored.

Kuna taime paljundamine lihtne, võib ise pidevalt hoolitseda järelkasvu eest.

„Toalilled“, Virve Roost
Tallinn, „Valgus“ 1980


Minu säntpoolia.

Sain sel aastal Liisilt sünnipäevakingiks lilla ühekordsete õitega rikkalikult õitseva „sametsilma“.

Jätsin ta põhjapoolsele köögiaknale, kastan alt.
Arvan, et varsti istutan ta ümber komposti ja kana kõdusõnniku mullasegusse ning astme võrra suuremasse potti ning viin teisele korrusesle, magamistuppa, põhjapoolne aken.

On plaanis ka paar lehte pistikuks panna, et kasvatada töö juurde taim või paar.

Lisaks veel niipalju, et pildil olev kannike on tegelikult hoopis teist värvi, ta on nii ilus sametine lilla. Ma ei ole fotograafias üldse mitte kodus ja seepärast ei tea arvatagi, miks värvid õiged pole. Noh, eks fotokas on ka "digiseebikarp", ma kaldun arvama.

Orhideed, salapärased, kaunid ja näivad sobivat vaid disainitud kodudesse!

Orhideed on enamasti epifüüdid (kasvavad teiste teimede peale neilt toitaineid ammutamata).
Neile meeldib kõrge õhuniiskus ja valgusküllane kasvukoht.
Varjata tuleks orhideesid ereda päikese ja kuiva õhu pealevoolu eest (ventilaator, õhukonditsioneer).
Õitsevad orhideed olenevalt liigist kas pidevalt, mitu korda või ainult korra aastas.
Õite eluiga on samuti varieeruv - sõltuvalt liigist ühest-kahest nädalast (Cattleya) kuni nelja kuuni (Phalaenopsis).

Toalilledena kasvatati veel mõni aeg tagasi peamiselt subtroopilise päritoluga tsümbiidiumeid, mis looduses kasvavad mullapinnal. Viimasel ajal on järjest rohkem levinud troopilised orhideed, mis kasvavad vihmametsades puudel.
Paraku vajavad orhideed erinevaid kasvutingimusi ning osad neist on vägagi kapriissed, seepärast on soovitav alustada vähemnõudlike taimedega nagu kuukingade (Phalaenopsis), mirjukäpp (Vuylstekeara), tsümbiidiumite (Cymbidium) ja veenusekinga (Paphiopedilum).


Kastmine ja õhuniiskusOrhideed eelistavad kõrget õhuniiskust.
Orhideesid kastetakse vähemalt toasooja pehme veega.
Piserdamiseks võiks kasutada veelgi soojemat vett (37-42ºC). Piserdage taime lehti hommikupoolikul (vajadusel koguni paar korda päevas), jälgige, et vett ei satuks õitele.
Jälgige, et lehed jõuaksid õhtuks ära kuivada, sest lehtede vahele jäänud vesi võib tekitada mädaniku.
Vältige ülekastmist – kastmiste vahel peaks substraat saama poole sügavuseni ära kuivada.
Puhkeperioodil kastke minimaalselt, lastes substraadil peaaegu täiesti läbi kuivada. Kõige lihtsam on jämeda struktuuriga mullas kasvavaid taimi kasta asetades nad kuni tunniks vette ja siis lasta üleliigsel veel ära valguda.
Ärge jätke potialusele vett seisma, sest liigniiske keskkond võib põhjustada juurte mädanemist.



Piisav valgus
Orhideed vajavad palju hajutatud valgust, vältida tuleb otsest eredat päikest. Talveks tõstke taimed kõige valgemale aknalauale või andke võimaluse korral lisavalgust, et pikendada päeva 10–12 tunnini.
Valgus on eriti vajalik õiepungade avanemise ajal. Väga valget kasvukohta tahavad katleia, ontsiidium, vanda, dendroobium, tsümbiidium, torukäpp.
Keskmise valgusega lepivad kuuking, veenuseking, miltoonia, mirjukäpp.
Hämaras kasvab ludiisia.


Sobiv temperatuur
Nõuded on liigiti väga erinevad, kuid toataimeks aretatud sordid saavad siiski toas hakkama.
Sobivaim suvine temperatuur 20-25ºC,
talvel tahavad soojalembesed orhideed 15-20ºC, jahedatelt aladelt pärit orhideed 8-15ºC.
Öine temperatuur peaks olema 3-5ºC päevasest madalam.
Sooja kasvukohta tahavad kuukingad, hariliku dendroobiumi sordid, katleiad, ludiisia, kirjulehelised veenusekingad, miltoonia, mirjukäpp.
Jahedat tahavad tsümbiidiumid, torukäpad, osa dendroobiume.



Orhideede istutamine ja muld
Looduses kasvavad orhideed puudel ja nende juured on õhu käes.
Sellest tulenevalt on hakatud orhideesid müüma läbipaistvates plastikpottides, sest nii saavad juured piisavalt valgust.
Orhideed vajavad ümberistutamist kevadeti kui kasvusubstraat on peaaegu mullaks lagunenud või taim ei seisa enam püsti.
Lihtsam on osta kauplusest spetsiaalset Substral® Orhidee mulda kuid selle võib ka ise kokku segada, võttes 5 osa männikoort : 2 freesturvast : 2 tammelehti : 1 kruusa + puusöetükid.
Maas kasvavate orhideede (nt. ludiisia, tibukäpp, mudikäpp) istutamisel tuleks lisada jämeda struktuurilisele Substral® Orhidee mullale pisut Substral® Ökoloogilist lillemulda või mättamulda + kõdusõnnikut + savi.
Enne istutamist on oluline, et istutussegu oleks märg, sest pärast istutamist taimi ei kasteta pea nädal aega, ainult piserdatakse, et vigastatud juured jõuaksid kosuda.



Väetamine
Väetatakse ainult terveid taimi.
Kodus kasvatatavaid orhideesid on soovitav väetada spetsiaalse orhideeväetisega. Substral® Orhideede eriväetis sobib kõikidele orhidee liikidele.
Väetis on kloorivaba ja sisaldab kõiki orhideedele vajalikke põhitoitaineid ja mikroelemente.
Väetis tugevdab taimi, annab lehtedele intensiivse rohelise värvuse ja hoiab ära nende kolletumist.
Taimede õied on kirkamad ja pikeneb õitsemise aeg.
Väetis on mõeldud aastaringseks kasutamiseks vastavalt taime hooldusjuhisele kasvuperioodil (märts-september) väetatakse 1x nädalas ja puhkeperioodil (oktoober-veebruar) 1x kuus.
Orhideede väetamiseks sobib ka Substral® kaktuste väetist vastavalt pakil olevale kasutusjuhisele (märts-september väetada 1x iga 2 nädala järel, oktoober-veebruar väetada 1 kord iga 4 nädala järel).
Enne väetamist tuleb taimed alati korralikult märjaks kasta. Kui kasutate kastmisel "uputamist" lisage vajalik kogus väetist kastmisvette 10-15 minutit enne taimede välja võtmist.
Õigesti väetatud ja hooldatud taim on vastupanuvõimelisem kahjuritele ja seenhaigustele.



Puhkeperiood
Enamik vajab selleks, et hästi õitseda, puhkeaega.
See on liigiti erinev, tihti piisab vaid mõnest nädalast. Sel ajal peaks temperatuuri alandama 5ºC võrra ning kastmist vähendama, nii et substraat peaaegu läbi kuivab.



Orhideede vaenlased
Ere päike - kevadel ja suvel kõrvetab taime lehtedele inetud pruunid surnud laigud.

Soe, pime, kuiv ja umbne kasvukoht.

Kare ja külm pritsimise ja kastmise vesi.

Punane kedriklest, ripslased, lehetäit, kilptäit, villtäid jt. kahjurid, kes teevad liiga teistelegi toataimedele.

Seen- ja viirushaigused.

”Üliagar hooldaja”, kes kastab ja väetab üle.

Järgige hooldusnõuandeid ja te leiate taimedest palju rõõmu.





Kuuking (Phalaenopsis)

Kõige lihtsam on kodus hakkama saada epifüütse kuukingaga.
Kodustes tingimustes tuleks neile valida valge kasvukoht, mis oleks kaitstud ereda kevadpäikese eest.
Talvel anda lisavalgust, et valge aeg kestaks vähemalt 14 tundi.
Kasvukohas peaks olema 18-25 kraadi sooja.
Kuuking eelistab niisket õhku, kuid kasvab üsna edukalt ka keskküttega ruumides. Puhkeaja puudumise tõttu tuleb teda aastaringi mõõdukalt kasta.
Vältida tuleks täielikku läbikuivamist, kuid veel ohtlikum on liigniiskus kõikuval temperatuuril.
Jälgige kindlasti, et taime südamikku ei jääks piserdamisel vett.
Kuuking õitseb pea kogu aasta. Õiepungade arengut soodustab sügisene (2-3 nädalane) veidi jahedam (15-17ºC) olemine ja tagasihoidlikum kastmine.

Pärast õite närbumist kärpige õisikuvart kõige alumise äraõitsenud õie alt siis annab ta tavaliselt varrel olevatest pungadest uued õitsvad külgharud.
Vahel arenevad õisikuvarre uinuvatest pungadest paljundamiseks sobivad tütartaimed.

Väetatakse täies elujõus taimi Substral® Orhidee väetisega kasvuperioodil 2-3 korda kuus, talvel 1-2 korda.

Kuukinga istutatakse ümber kevadeti pärast õitsemist kuid alles siis, kui substraat on kõdunenud ja taim ei seisa enam kindlalt potis.
Istutamiseks sobib jämeda struktuuriga Substral® Orhidee muld ja istutada nii, et taime lühike vars jääks substraadist välja.


Minu orhideed.

Sellel kevadel kui olin juba floristikaga lõpetanud, kuid külastasin lihtsalt nostalgiast lillede hulgimüügiladu, ostsin sealt omale sünnipäevakingiks 3 Phalaenopsist. Valge, kollase ja lilla.
Aasta oli siis 2003.
Kuna nad olid juba peaaegu ära õitsenud ning pandud allahinnatute lauale, lootusega, et keegi nad päästab, olin nõus selle väikese raha maksma ja proovima, kuidas nendega hakkama saada võimalik on.
Varem ma julgesin neid ainult imetleda ning mõte, et nad võiksid kunagi minu kodu ehtida, tundus äärmiselt pentsik ja hulljulge mõte olevat!

Valge viisin sügisel uuele töökohale, kuid kahjuks ei sobinud talle see variant ja nii temast ilma jäingi.

Kollane ja lilla on istutatud Mõisakeraamika meepottidesse (praak loomulikult), sellesama substraadiga, mis algselt oli.
Kükitavad mul kenasti allkorrusel, köögis, põhjapoolsel aknal.

Kollane õitses veel järgmisel aastal, kuid rohkem pole temalt õisi tulnud.

Lilla aga rõõmustab mind igal kevadel oma kaunite õitega.

Kui mitu kuud just, ei oska enam öelda, igatahes väga kaua on see õitsemine kestnud.
Meenub, et ühel aastal oli isegi jõulude ajal veel täitsa hoos!
Nüüd igatahes hakkan jälgima ja siia üles märkima nende "käekäiku".

Väetanud neid pole, kastan mingi sisetunde järgi. Suvel rohkem, talvel vähem.

2008 a. avas lilla oma 2 esimest õit 11 aprillil.




PÕNEVAT LUGEMIST

Igivanad orhideed


Merevaigumesilane kannab seljas kivistunud Melorchis caribea, väljasurnud orhideeliigi õietolmu Foto: Harvardi Ülikool

Merevaigus säilinud mesilase seljalt leitud kivistunud orhidee õietolm annab tõendust, et need kaunid lilled õitsesid juba dinosauruste ajal.
Ameerika Ühendriikide Harvardi Ülikooli bioloogide avastatud õietolm näitab, et orhideed on palju iidsemad kui seni arvatud. Ehkki praegu on orhideelised ehk käpalised üks suuremaid ja mitmekesisemaid õistaimede sugukondi üldse, ei ole nende fossiile kuigi palju leitud. Põhjusteks on orhideede ebakorrapärane õitsemine ning nende troopiliste elupaikade niiskus ja soojus, mis takistavad fossiilide tekkimist. Nende õietolm levib ainult loomade, mitte tuulega ning laguneb happe mõjul, mida kasutatakse õietolmu kividest eraldamisel. Seetõttu on palju vaieldud käpaliste vanuse üle, hinnangud on kõikunud kahekümne kuuest kuni saja kaheteistkümne miljoni aastani.

Orhideed levitavad õietolmu hulgakaupa kokku pakitult, niinimetatud polliiniumitena, ja just see iseloomulik moodustis tõmbaski Harvardi teadlasele Santiago Ramireze pilgu enda peale. Mesilasega merevaigutüki leidis seitse aastat tagasi üks Dominikaani Vabariigi erakollektsionäär. Harvardi võrdleva zooloogia muuseumi jõudis see tunamullu. Mesilane ise on ainult viieteist-kahekümne miljoni aastane, aga orhideeõietolmu vanuseks näitab analüüs umbes 80 miljonit aastat. Saurused surid välja umbes 65 miljonit aastat tagasi.

Teadlased kasutasid ka nn molekulaarse kella meetodit ning määrasid käpaliste sugukonna põhiharude vanuse. Nende hämmastuseks selgus, et mitmed tänapäeva orhideerühmad, nende seas ka kõrgelthinnatud Vanilla perekond tekkisid juba käpaliste arengu alguses, 60-70 miljonit aastat tagasi.

See avastus heidab valgust 100 miljonit aastat tagasi üksteisest eraldunud troopiliste mandrite vahel ikka edasi toimunud elusorganismide vahetusele.

Allikad: PHYSORG.com , Horisont

Ratsuritäht ei olegi amarüllis

1980 aastal välja antud Virve Roosti raamatust loen, et ratsuritähte nimetatakse ekslikult amarülliseks. Ainuke amarülliseliik (Amaryllis belladonna) kasvab Kapimaal ja toataimena kasvatatakse väga harva. Õitseb sügisel, varre tipus 8-12 roosakaspunast kellukat, õisikuvars säsiga täidetud.


Ratsuritähe (Hippeastrum [Amaryllidaceae]) kodumaa on Kesk-Ameerika troopilised rohtlad, neid seal üle 60 liigi. Kuival suveperioodil kõrbeb loodus seal peaegu täiesti, vihmaperioodil kattuvad rohtlad õitsvate sibullillede ja teiste taimedega.

Toataimedena ei kasvatata looduslikke liike, vaid suureõielisi hübriide, õieläbimõõduga kuni 20 cm. Mida suuremad õied, seda vähem kellukaid ühel õisikuvarrel. Väikeseõielistel sortidel 4-6 kellukat, suureõielistel 2-3, värvilt punased, roosad, valged (aga oranž?).

Õied avanevad enamasti veebruaris-märtsis. Parajalt jahedas toas püsivad õied ilusana paar nädalat (sama kaua ka lõikelilledena).
Pärast õite närbumist lõigata (seest õõnes) õisikuvars tagasi ca 10 cm kõrguselt sibulast (teooria: seemnete arenemine nõrgestab sibulat).

Ümberistutamiseks sobivaim aeg kohe pärast õitsemist. Muld toitaineterikas, kuid mitte liiga rammus (rammus takistab õiepungade arengut). Sobib n. kompostmuld, millele lisatud 1/6 liiva.
Lillepoti suurus: pöial peab mahtuma sibula ja potiserva vahele.
Kui sibul pole kasvanud, võib istutada sama suurde potti või kui reeglipäraselt väetatakse, jätta istutamata. Sibul jäetakse poolest saadik mullast välja.

Taim valgesse kohta, kasta ja piserdada suve jooksul rohkelt. Peale juurdumist (ca 2 nädalat ) 7-10 päeva tagant regulaarselt kasta väetiselahusega (sest pott väike, toitaineid vaja ju).
Võimaluse korral suveperioodiks viia välja keskpäevapäikese eest varjatud kohta.
Sibula toitmisel oluline lehtede pinna iga ruutsentimeeter, seega lehed väga olulised!

Et taim igal kevadel hästi õitseks, peab talle võimaldama sügistalvel mõnekuulise puhkeperioodi.

Aug alguses lõpetada väetamine, kuu keskel järk-järgult vähendades kastmine, sept-s üldse mitte kasta enam.
Tavaliselt okt lõpul lehed kuivanud, sibul puhastada kuivanud lehtedest ja soomustest ning panna pimedasse (pabertorbik või tagurpidi keeratud lillepott peale) sooja (15-20 kraadi).
Ahju või radiaatori lähedale mitte panna, muld muutub tuhkkuivaks ja lihakad juured saavad kannatada.

Jaan lõpus vaadata, kas õievars tekkinud ja vähemalt 5 cm-ne, siis asetada valgesse kohta ja hakata kastma.
Kindlasti mitte varem, sest siis võivad lehed õitest kiiremini areneda, õisikuvars jääb väikeseks, kängub, hukkub!

Pärast sibula valguse kätte toomist ca 3-4 nädala pärast avanevad õied, lehed sel ajal ca poole õisikuvarre pikkused.

Paljundatakse tütarsibulatega, mida kasvatatakse õitseealiseks saamiseni (2-3 aastat) ilma puhkepeioodita.

Sibul võib toataimena elada kuni 20 aastata. Vanemad sibulad annavad 2 õisikuvart igal kevadel.

Haigused, kahjurid: villtäi, punapõletik.


Minu ratsuritähed.
2006 a kevadel (vist maikuus) sain Marjult kaks sibulat lehtedega. Nad seisid mul sibulaosa ajalehte keeratult ca kuu aega vähese veega vaasis, enne kui leidsin sobiva aja istutamiseks.
Panin neile ka nimed. Väiksem, Aristoteles sai elevandiluukarva kõrge saleda poti, suurem, Hegel sinise neljakandilise, istutusmullaks kompostmuld (liiva ei seganud juurde). Aristotelese paigutasin II korrusele, läänepoolsele aknale, arvutite juurde, Hegel jäi allkorrusele, samuti läänepoolsele aknale.
Potid, kuhu istutasin, olid suuremad nõuetekohastest. Kolm pöialt oleks vabalt vahele mahtunud.
Kuid arvestasin sellega, et nagunii istutan harva lilli ümber.

Marjul olid nad emataime kõrval aasta kindlasti juba kasvanud.

Mina jätsin nad nii nagu istutasin, ainult kastsin. Suvel rohkem, talvel vähem. Juhtus ka kuivaperioode tekkima.

2007 a kevadel aprillikuus hakkas Aristoteles õitsema. Kellukate arvu ei mäleta enam.
Hegel oli küll suurem ja tugevam, kuid ei õitsenud.

Sügisel puistasin nii nagu teistele lilledele, ka neile poti peale suvalise koguse kanasõnnikut ning veidi kompostmulda peale, ning nii nad jäid oma kohtadele. Talvel kastsin nagu ikka, mullapall päris läbi ei kuivanud kordagi.

2008 a. 24. märtsil avas Hegel oma kaks esimest kellukat.
Hegelil olid 4.aprilli hommikul igatahes kõik neli kellukat avatud. Arvatavasti avanesid veel kaks kellukest eile-üleeile, siis kui mind kodus polnud.
Varem avanenud kellukad hakkasid lõuna paiku aga juba esimesi närtsimise märke näitama.
Niisiis, 11 päeva uhket õitsemist esimestel kellukatel!
Teised kellukad lõpetasid 12. aprill.
Nii et 20 päeva õieilu Hegelilt!

Aristoteles asus aprilli esimestel päevadel uusi lehti kasvatama.

Fotol on siis jäädvustatud Hegeli esimene õitsemine, siis kui olid alles ainult kaks kellukat avatud!